Isetervendamist takistavad müüdid meditsiinis

Väljavõte uuest (ilmus  mais 2016) RemedyWay isetervendamise seminaride materjalide/artiklite kogumikust “Isetervendamine: kunst ja praktika” (Koostajad Virgo Mihkelsoo ja Nelly Vahtramaa) alapeatükist
7.3. “Isetervendamist takistavad müüdid meditsiinis”.

 7.3.1. Tervisealaste müütide ohtlikkus

Kaasajal nimetatakse müüdiks laialdaselt levinud ebatõelist, reaalsusest kaugel asuvat  vääritimõistmist, väljamõeldist, kujutelma millegi tekkimisest või toimimisest. Väga „toorest“ müüti nimetatakse lihtsalt muinasjutuks. Algselt oli müüt meie esivanematele põhiline vahend maailmaasjade tundmaõppimiseks ja neist arusaamiseks. Igas müüdis on teadmisi, katset leida selgust rasketes olukordades. Müüdid levivad peamiselt suuliselt, neid võetakse tõena eelkõige haigete inimeste hulgas ja paraku võivad need saatuslikult  takistada tervise säilitamist ja pika elu tagamist.

Tervisega seotud müütide tekke taga on see, et teadmised ja praktika tulemused on  konkreetse inimeseni jõudnud hilinemisega. Olukorras, kus teadus areneb tormiliselt, päevast päeva ilmub uut infot erinevate toiduainete või ravimise meetodite tervistavate omaduste ja kahjulikkuse kohta, arstide töökoormus on ebanormaalselt suur, on tervisega seotud müütide teke paratamatu. Tervise valdkonnas tekivad müüdid sageli platseeboefekti tõttu. Näiteks, kui hakata kasutama preparaate või protseduure reuma ravimiseks, siis statistiliselt 80% juhtudel, sõltumata preparaadi tüübist, protseduurist või arstist, inimese tervis ravi tulemusena paraneb.

Väited muutuvad müütideks, kui nad ei vasta enam tegelikkusele, ei ole kooskõlas kas: a) teadusuuringute tulemustega; b) organismi füsioloogiaga; c) evolutsiooni arengu-suundadega; d) eduka ravimise praktikaga maailmas. Vahel on haigel raske aru saada, et tegemist on müüdiga, kuna ebaõiget infot levitavad arstid. Ühelt poolt ei hakka haige osalema tervenemises, teiselt poolt arenevad iatrogeensed (kr.k iatros – arst) haigused, mis tekivad inimesel ettearvamatutest või ebatavalistest reaktsioonidest vale diagnoosi või määratud ravi pärast, arsti väljenduse, tegutsemise, ebakompetentsuse, vigade jne tõttu. USAs sureb iatrogeensete haiguste tõttu olenevalt valdkonnast iga neljas haige (vt “Iseterevendaja käsiraamat 1. osa, ptk 22.2).

Müüt nr 1. „Haigus on alati ravimatu, kui selle põhjuseks on vanematelt päritud geenid“

Seda arvamust on raske müüdiks tunnistada, sest meditsiin on meile tugevalt sisendanud, et geneetikale vastu ei saa, et meie keha on nõrk, et haigused on normaalne vananemise ja surma protsess jne.

Tõsi, geenid on informatsiooni kandjad, ent geenid kannavad endas vaid pärilikkuse materjali, mitte tegutsemist. Inimese igas rakus on ligikaudu 23 000 geeni ja kaugeltki mitte kõik ei ole samaaegselt aktiivsed – suurem osa geene „vaikib“, organismis ei sünteesita nende geenide poolt kodeeritavaid valke. Geenid rakkudes on nagu pillimehed orkestris, nende dirigendiks ehk aktivaatoriks on epigenoom  – valkudest moodustunud epigeneetilised modifikatsioonid (märgid, lukud, ümberlülitajad). Viimased on kinnitunud geenide juurde, ümbritsevad neid. Epigenoom on nagu geenide kogumi – genoomi – pealisehitis, inimese kromosoomis esinevad mõlemad ligikaudu võrdsete osadena. Epigeneetiliste modifikatsioonide ehk märkide kinnitamine geenide külge või nende ümber toimub  põhiliselt metüleerimise või atsetüleerimise mehhanismide kaudu.

Blokeerides või aktiveerides geenide aktiivsust, ekspressiooni, muutes geenide sisse- ja väljalülitamise järjestust, reguleerib epigeneetika rakkudes toimuvaid protsesse. Sealjuures ei muuda epigeneetika genoomis DNA nukleotiidide järjestust, geneetilist koodi, vaid programmeerib olemasolevate geenide tegevust antud kohas ja ajalõigul ja seda isegi tulevikus, kümnete aastate pärast. Seepärast ei ole pärilikkus otsustavaks teguriks, kuna toimivad epigeneetilised tegurid. Geene tuleb vaadelda kui võimaluste pakkujaid, valiku allikaid.

Geenide aktiveerimist või blokeerimist võib läbi epigeneetiliste mehhanismide juhtida väliskeskkond, inimese toitumine, aktiivsus, mõtlemine. Juba on kindlaks tehtud, millised geenid aktiveeruvad või blokeeritakse palvetamise, puudutuste, visualiseerimise, veendumuste jne tulemusel. On selgunud, et ligikaudu 90% inimese geenidest on suutelised reageerima väliselt saabuvatele signaalidele epigeneetiliste märkide kaudu. Isegi vanemate hoolitsus muudab lapse geenide aktiivsust. Lastel, kes on kasvanud probleemsetes perekondades, esineb palju sagedamini südame-veresoonkonnahaigusi, rasvumist, kopsuhaigusi, suhkruhaigust, hüpertooniat, sagedamini esineb isegi luumurdusid. Mitme põlvkonna jooksul uuritud perekondade eluviisi ja esinenud haiguste hoolikas analüüs näitas, et sellest, kuidas elasid esivanemad, sõltub see, milline epigenoomika (epigeneetilised märgid) on lastel ja lastelastel, milline saab olema nende eluviis, füüsilised ja vaimsed võimed, milliseid haigusi nad hakkavad põdema jne.

  • Näited epigeneetika tegutsemisest
  1. Liblikas muneb muna, sellest areneb röövik, röövik moodustab nuku ja nukust tuleb välja jälle liblikas. Muna, röövik ja ja liblikas omasid ühte ja sama genoomi, kuid igas staadiumis töötavad ainult vajalikud geenid, aktiveeritud epigeneetiliselt. Ülemineku ühest staadiumist teise käivitavad välistingimused epigeneetiliste märkide panemise või äravõtmise teel.
  2. Epigeneetika määrab ära, kes areneb välja mesilasema munast. Kui mesilased panevad kuppu vaklade kasvuks tavalist toitu, kasvab välja töömesilane. Kui mesilased lisavad toidule spetsiaalseid aineid ja suurendavad kuppu, siis kasvab välja uus

 Ühemunakaksikud on väliselt sarnased ja neil on ühesugused geenid, kuid elu jooksul haigestuvad nad epigeneetiliste tegurite mõjul  erinevatesse haigustesse, seejuures ei haigestu nad sageli üldse neisse haigustesse, mille pärilikkuse kandjaks nad geneetiliselt on. Kui inimese eluviisi, mõtlemise, toitumise ja tegutsemise tõttu epigeneetika vahele ei sekku, siis tavaliselt vaikiv päritud geen võib kindlalt olla haiguse põhjuseks ainult vähestel juhtudel (ligikaudu 5%).

Kõige huvitavam, tähtsam ja suurepäraseid iseravimise võimalusi avav fakt on, et epigeneetilisi modifikatsioone võib inimene ise oma organismis elu jooksul kõrvaldada või uusi juurde lisada (samade epigeneetiliste mehhanismide abiga), muutes oma eluviisi, tegutsemist, mõtlemist, toitumist, võttes kasutusele vajalikke looduslikke toiduaineid.

Artikli autor on Virgo Mihkelsoo
______________________________________________________________________________

Seminaride materjalide kogumiku 7. peatüki sisukord (kogu raamatu sisukorda, 75 artiklit vt SIIN):

7. Meditsiin on teadusala, kuhu panustavad teadlased,  arstid, tervendajad ja rahvameditsiin
7.1. Meditsiini paradoks: tagasipöördumine rahva- ja pärimusmeditsiini poole
7.2. Medikamentoosse ravi ohud
7.3. Isetervendamist takistavad müüdid meditsiinis
7.3.1. Tervisealaste müütide ohtlikkus

Müüt 1.  „Haigus on alati ravimatu, kui selle põhjuseks  on vanematelt päritud geenid“
Müüt 2.  „Organismi  taastamise ja isetervenemise võime ei saa konkureerida arstide poolt määratud medikamentidega“
Müüt 3. „Oma organismi isetervendamisega ei tohi tegeleda ilma arsti loata”
Müüt 4. „Ravimatute haiguste täielik remissioon/taandareng võib olla ainult   spontaanne“
Müüt 5. „Depressiooni tekkimisel tuleb eelkõige hakata tarvitama ravimeid”
Müüt 6. „Laiskuse  tekkimisel on vaja mobiliseerida ainult oma tahtejõud“
Müüt 7. “Pärast insulti tekkinud jäsemete halvatuse kõrvaldamiseks tule eelkõige tegeleda füüsiliste harjutustega”
Müüt 8.  „Osteoporoosi arenemist ja luumurde pole vaja karta, kui tarbitakse ainult kaltsiumi sisaldavaid toidulisandeid“
Müüt 9.  „Kõhrluud liigestes ei taastu kunagi”
Müüt 10.  „Vähihaiged ei tohi tarvitada mett“
Müüt 11.  „Vähktõve puhul pole üldse mõtet ise tegutseda, tuleb loota ainult meditsiinilisele ravile”
Müüt 12. „Ainuke ravimise vahend gluteenitalumatuse ja tsöliaakia puhul on loobumine neid esilekutsuvatest produktidest”
Müüt 13. „Raskest haigusest – diabeedist lahtisaamiseks ei tohi tarvitada  mett“
Müüt 14. „Arenenud diabeedist pole võimalik vabaneda looduslike vahenditega ja oma tegutsemisega“

Raamatus on artiklid autoritelt, kes on pidanud loenguid RemedyWay ISEterevendamisseminaridel: Virgo Mihkelsoo, Helle Kahro, Tiina Naarits-Linn, Liis Orav, Sille Poola, Riina Raudsik, Els Ulman-Kuuskman, Nelly Vahtramaa.

Kirjastus: RemedyWay OÜ, 2016. Artiklite kogumik on kõvade kaantega, värviline, 408 lk. Raamat ilmus mais 2016.

Raamat on müügil:
RemedyWay e-poes
kõigis Apollo ja Rahva Raamatu kauplustes
loodustoodete kauplustes üle Eesti

Raamatu esikaan. Isetervendamine kunst ja praktika_291x457

Nelly Vahtramaa

Vasta

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>