Isetervendaja käepärased vahendid emotsionaalse raskusega toimetulekuks

Väljavõte uuest (ilmus  mais 2016) RemedyWay isetervendamise seminaride materjalide/artiklite kogumikust “Isetervendamine: kunst ja praktika” (koostajad V. Mihkelsoo ja N. Vahtramaa)  Tiina Naarits-Linn artiklist 8.14.  “Käepärased vahendid emotsionaalse raskusega toimetulekuks“.

Põhialused

  • Emotsionaalse enesevalitsuse ja inimese heaolu oskuslik suurendamine toimib kui esmaabi või ravi, kui inimene on saanud emotsionaalselt raske sõnumi või kogenud vapustavat olukorda.
  • Iga inimene võib anda kaaslasele psühholoogilist esmaabi emotsionaalseks toimetulekuks või talumatult raske olukorra üleelamiseks, kui ta arvestab lihtsaid psühholoogilisi toetustegureid.
  • Inimene suudab parandada oma enesetunnet ja toetada selle saavutamist lähedasel inimesel, kui saab aru, kuidas lõhkuda negatiivsete emotsioonide nõiaring ja taas ise kontrollida oma tundeid, mitte lasta tunnetel ennast juhtida. Eelkõige tuleb ise hinnata olukorra tõsidust ja mõista eesootavaid vaevusi, kui konfliktolukord jätkub. Alati on võimalik peatada raskustunde süvenemine ja lõpetada häiriv olukord. Selles on abiks konfliktidest tuleneva emotsionaalse valu 7-astmeline mõõdik.
  • Platseeboefekt toimib ka emotsionaalse toimetuleku saavutamisel ja isetervendamisel.

Nõrgemini või tugevamini tajutud stress õpetab inimesi elu jooksul rakendama erinevaid võtteid, et tunda end paremini, soovitavalt vähemalt pingeolukorra eelsele seisundile omaselt. Universaalsed soovitused pakuvad lihtsaid ja tõhusaid meetmeid: tagada piisav kvaliteetne ööuni, liikuda igapäevaselt värskes õhus, süüa ja juua organismi ülekoormamata, õppida lõdvestuma. Täpsemate tegevuste kavandamisel saab selgeks, et iseenda heaolu suurendamisel ei piisa teadmisest, mida teha, vaid oluline on, kuidas kasulikke soovitusi rakendada.

Olukord muutub keeruliseks siis, kui niigi on tegemist enda tasakaalu otsimisega ja ootamatult kogeb inimene emotsionaalset raskustunnet sellise tugevusega, et hindab kõik temaga toimuva talumatult raskeks, sageli tunnetades iseennast väljapääsmatusse olukorda sattunult. Tegemist on kas ootamatu traumaatilise teate või olukorraga, või pikalt lahendamata ja aja jooksul kuhjunud emotsionaalse valu plahvatuslikkusega. Iseloomulik on, et senised sekkumisviisid ei ole talumatut raskustunnet kogedes enam piisavad ja mistahes otsustused võivad põhineda üksnes emotsioonidel. Kui ratsionaalsus taandub tunnetetulva ees, võivad ka inimese enda poolt valitud või heakskiidetud lahendustegevused ebaõnnestumise korral viia jõulise süüdistamise või süütundeni või jõuetuseni veel midagi ette võtta, kuigi olukord seda nõuab. Kannatada saab inimese loomuomane soov ise hakkama saada.

Ometi on isetervendamise aluseks kontroll iseenda üle. Isetervendamine on sisult lähedane Maailma Tevishoiuorganisatsiooni terminile “tervise edendamine” (eesti keeles on kasutusel ka mõiste tervisedendus), mida defineeritakse kui protsessi, mis võimaldab inimestel suurendada kontrolli oma tervise üle ning tugevdada seeläbi oma tervist. Selles protsessis on arvestatavaks lüliks oskus mõista võimalusi raskete emotsioonide ohjamisel. Enesetunnet parandavate muutuste eelduseks on toimuva mõistmine ning teadlik tegutsemine olnud elukvaliteedi taastamise, edu korral ka paranemise nimel. Oma roll emotsionaalsete raskustega toimetulekul on kaaslase inimlikul hoolivusel.

Anna psühholoogilist esmaabi, see on jõukohane igale hoolivale inimesele

Psühholoogiline esmaabi tähendab inimese vahetut ja personaalset psühholoogilist toetamist 24 tunni jooksul pärast traumeerivat sündmust, kui see tekitas tugeva emotsionaalse häirituse.

Olukorraga võis kaasneda ka füüsiline vigastus, aga ei pruukinud, kuid vaadeldav on inimese ebatavaline haavatavus. Kriisikäitumise seisukohalt käituvad inimesed psühholoogilise šoki faasis 24 tunni jooksul tinglikult justkui kolme erineva käitumismudeli alusel. Pisut vähem kui kolmandik samasse traumaolukorda sattunud inimesi võtavad sekundite või mõne minuti jooksul vastu adekvaatseid ja emotsioonidest vähe mõjutatud otsuseid. Nende nõrkushetked jäävad hilisemasse etappi, mil otsene oht on möödas ja on piisavalt turvaline (ei ole liigseid silma- ja kõrvapaare) lubada endale emotsionaalset väljaelamist. Kahel kolmandikul sama keerulisse olukorda sattunutel on talumatu raskuse tunnetamisel emotsionaalne häiritus ööpäeva jooksul nii ulatuslik, et ratsionaalsuse asemel on justkui automaatne allumine näivale liidrile, aga ka paanika- ja apaatiakäitumine. Sellisel puhul ei saa inimene ise kontrollida oma valikuid ja hilisema toimetuleku tarvis on väga toetav psühholoogiline esmaabi. Seda ühendab meditsiinilise esmaabiga asjaolu, et mõlema puhul rakendatakse üksnes esmavajalikke tegevusi, ei enamat. Aga ka see, et väga keerukas olukorras ei saa inimene ise endale esmaabi anda, vajalik on teiste sekkumine.

Psühholoogilise esmaabi põhisisu

  • Inimest ei jäeta üksi ja vajadusel aidatakse lähedastega kontakti loomisel. Tõrjuva käitumise korral võimaldatakse omaette olemist ja samas kinnitatakse, et teda üksi ei jäeta.
  • Inimesel lastakse rääkida, ilma et antaks tema käitumisele või sõnadele hinnanguid. Rääkimine võib tähendada ka röökimist, nutmist, paanilist naeru ehk võimalust emotsionaalseks väljaelamiseks.
  • Hoolitsev tähelepanelikkus. Omal kohal on salvrätid, vesi, võimalus teki alla pugeda.
  • Esmaste abivajaduste väljaselgitamine ja vajaliku lisaabi korraldamine või spetsialistide kaasamine.
  • Impulsiivsete ja ainult emotsioonidel põhinevate otsuste hajutamine, kategooriliste sõnumite pidurdamine. Alates teisest ööpäevast pärast emotsionaalset vapustust on inimesel rohkem kontrolli iseenda valikute üle, mil ta saab oma algseid otsuseid teadlikumalt üle hinnata.

Kriisis on esmatähtis inimese füüsiline ellujäämine ja seejärel nn psühholoogiline ellujäämine, milleta ka füüsilise kahjustuseta on varasema elurütmi juurde naasmine oluliselt häiritud või perioodiliselt häireid tekitav. Psühholoogilise esmaabi olemasolu või puudumine mõjutab emotsionaalselt häiritud inimese edasist käitumist (s.h tugeva traumeerituse korral väga loomuliku süütunde või süüdistamise asendumist lahendustele keskendumisega) ja ka seda, kas hiljem on vaja sekkuda aeganõudva raviga ning kui keeruliseks võib kujuneda tee tervenemiseni.

Tuge võivad vajada peale vahetute osaliste ka nende eemalolevad lähedased ja juhtunust teadasaanud näiliselt kõrvalised isikud, kellel vallandus tugev emotsionaalne häiritus (enamasti varasema lõpuni lahendamata isikliku olukorraga seoses)…

Artikkel on täispikkuses avaldatud raamatus “Isetervendamine: kunst ja praktika”, mis ilmus mais 2016. Vt rohkem infot SIIT.

Tiina Naarits-Linn praktiline tegevus:

  • Töötanud kooli- ja politseipsühholoogina, õpetajana, on kriisinõustaja, erinevate täienduskoolituste lektor, Tallinna Ülikooli ja Sisekaitseakadeemia Päästekolledži mittekorraline õppejõud.
  • Raamatu “Karid ja päästerõngad” autor, milline pakub lapsevanematele ja õpetajatele tuge teismelise õpetamisel ja kasvatamisel.
  • EFT (Emotsionaalse Vabaduse Tehnika) praktik.
  • Alates 2005. aastast Kriisinõustamise ja Eneseleidmise Keskuse Mahena juhataja.
  • Praktiline tegevus toetub teaduspõhilistele alustele.
  • Põhitõde: “Kriisitöödes ja nõustamisel on algusest peale selge, et heade teadmistega kogenud spetsialist suudab märgatavalt leevendust pakkuda, kuid on siiski vaid ajutine teekaaslane. Tema roll on aidata mõista toimuvat ja võimalusi olukorda muuta. Häiritud elukvaliteedi taastamine ja varasemaga võrreldes paremaks muutmine eeldab inimese soovi ennast aidata. Vahel on selle soovini jõudmine kõige suurem katsumus, kuid toetavate lähedaste olemasolul ja pädeva spetsialisti toel jõutakse eneseabistamise juurde.”

V. Mihkelsoo emotsionaalse ja füüsilise eneseabi koostööst: “Inimene saab paremini arvestada psühholoogi nõuandeid, kui tema töörist, aju, on selleks võimeline.”

  • Aju osutub sageli jõuetuks ja ei suuda organismi juhtida ega abistada või normaliseerida psüühilisi protsesse. Aju võib olla lihtsalt abitu. Ta ei saa normaalselt töötada, alluda teadvuse (inimese ) soovidele ja käskudele.
  • Ajule ei jätku tihti piisavalt toitu ja hapnikku energia tootmiseks ning ta ei saa vajalike ainete puuduse tõttu normaalselt töötada. Ajus võivad olla põletikud, ajju tungivad toksiinid, kui inimene ei hoolitse oma aju eest (valkude ja vee puudus, vähene liikuvus, saastumine jne).
  • Et see on nii, näitab teadlaste ja arstide praktika – 90% juhtudel psüühiliste häiretega inimestel töötab aju valesti elundite ja elundkondade funktsionaalsete häirete tõttu ja ainult 10% juhtumitel on tegemist otseselt psüühikahäiretega. Nimelt sellepärast ei aita sageli ka antidepressandid – organism lihtsalt ei reageeri (ei saa reageerida) neile.
  • Iga inimene suudab ise oma jõududega kõrvaldada peamised organismi takistused ja rikked, millest sõltub aju töövõime. Selleks on palju võimalikke meetodeid ja looduslikke vahendeid, seda on läbiarutatud Remedyway seminaridel. Eelkõige normaalne toitumine, piisav vee hulk organismis, normaalne verevarustus, füüsiline aktiivsus jne (vt Isetervendaja käsiraamatut).

Artikli autor on sotsiaalteaduste magister ja kriisinõustaja Tiina Naarits-Linn.

 

Tiina_2015-2

 

Raamat on müügil:
meie e-poes
kõigis Apollo ja Rahva Raamatu kauplustes
loodustoodete kauplustes üle Eesti

Raamatu esikaan. Isetervendamine kunst ja praktika_291x457

Tiina Naarits-Linn

Vasta

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>