Kaltsiumilisandid võivad tervisele kasu asemel pigem kahju teha

Toidulisandite maailm on äärmiselt põnev ja mitmekesine    ning on üksjagu  lisandeid, mille tarbimine meile pea alati kasuks tuleb.  Nii näiteks valitseb inimeste seas võrdlemisi konsensuslik arusaam, et Põhjamaades oleme seoses pika talvega eriti altid D-vitamiini puudusele.  Samuti on enamus  kuulnud Omega 3 rasvhapete vajalikkusest seoses nende põletikku langetava, nahaprobleeme leevendava  ja verdvedeldava toimega.

Samas ei maksa ära unustada, et ka toidulisandite tööstus on siiski vaid tööstus, mis on ennekõike huvitatud võimalikult suurtest kasuminumbritest ja võimalikult väikestest tootmiskuludest.  Nii saabki võimalikuks tõsiasi, et mitte kõik toidulisandid ei ole tervislikud ja kehale hästi vastuvõetavad. Nii mõnedki neist pigem koormavad keha, kui aitavad tervisemure leevenemisele kaasa.

Terviseterapeudina on  minu tööks toidusedelit puudutavate nõuannete kõrval ka tõhusaid looduslisandeid soovitada ning  klientide poolt tarvitatavad preparaadid uuriva pilguga üle vaadata. Kahjuks tundub, et luu- ja liigesehaiguste puhul soovitab tavameditsiin rusikareeglina vaid kaltsiumilisandeid.  Samas teame, et luud ei koosne pelgalt  kaltsiumist, vaid kümnetest erinevatest vitamiinidest, mineraalidest, rasvhapetest, valkudest ja biomolekulidest, mille puudujääk luukoes  võib tervisele saatuslikuks saada.   Millegipärast  ei pöörata neile teistele sageli üldse mingit tähepanu, küll aga  võetakse toidulisandina juurde ohtralt kaltsiumit.

Kas kaltsiumilisandid tulevad ka tegelikult kehale kasuks?  Tõsiasi on, et mitte alati. Tegelikult võiks isegi väita, et kaltsiumilisanditega võime endale  hoopis sagedamini kasu asemel  karuteene teha.

Kui vaadelda, mida ütlevad teadusuuringud kaltsiumilisandeid tarvitavate inimeste tervise kohta, siis peame möönma, et seis ei ole just hea.  Kõrvalmärkuse korras võib lisada, et tegelikult polegi leida erilist  tõestusmaterjal selle kohta, et purgist võetav kaltsium luu- ja liigesehaigusi  leevendada või ära võiks hoida. Lisaks muule teeb ärevaks fakt, et lisandivormis kaltsium blokeerib toidust saadava kaltsiumi imendumist. Miks mitte süüa täisväärtuslikku toitu, milles on lisaks kaltsiumile veel ka kõik teised luude tervisele vajalikud kaastegurid?

2007. aastal  avaldatud teadustöö tõi aga lagedale hoopis kurioosse fakti, kui selgus, et kaltsiumipreparaadid  mitte ei vähenda luumurdude ohtu, vaid võivad nende tekkimisele veel kaasagi aidata.

Lisaks sellele, et purgist võetav kaltsium kuidagi luid ei kasvata, aitab see kahjuks kaasa veel nii mõnegi tõsise terviseriski tekkimisele.  Nimelt tõestas 24 000 mehe ja naisega  tehtud  ja ajakirjas British Medical Journal 2012. a avaldatud  uuring, et kaltsiumilisandite tarvitajad on 139 protsenti suuremas infarktiriskis  kui inimesed, kes kaltsiumipreparaate ei tarvita. Tegu oli pikaajalise uuringuga, mis vaatles lausa  11 aasta pikkust  perioodi.   Antud tendentsi  kinnitas ka  12 000 inimese andmed koondanud metaanalüüs,  kus selgus, et kaltsiumilisandite tarvitajatel  on 31% suurem  infarktirisk  ja  20% suurem risk haigestuda insulti.

Uurijad peavad võimalikuks, et lisandite võtmisega kaasnev suur kaltsiumiküllus veres aitab kaasa arterite kaltsifitseerumisele, samal ajal kui toidust saadav kaltsium imendatakse keha poolt palju sobilikumas aeglases  tempos ja  määras. Uuringute põhjal võib eeldada, et lisandina võetud kaltsium ei jõua mitte luudesse, vaid väljutatakse osaliselt uriini, kus see võib põhjustada neerukivisid. Samuti võib  veres ringlev suur kaltsiumikogus  aidata kaasa aterosklerootiliste naastude tekkele südames ja arterites.  Kõike eelmainitut kinnitas ka Chicago Ülikoolis 2011. aastal tehtud  uurimus , mis seostas igapäevase kaltsiumipreparaadi tarbimise  eesnäärmevähi  ja neerukivide kõrgenenud riskiga.

Eelmainitud infole toetudes ei tundu kaltsiumilisandid pikas perspektiivis luudele ega  keha üldisele heaolule kasuks tulevat. Tegu on  pigem järjekordse  müüdina püsiva lihtsustatud lähenemisega.  On viimane aeg niisugused pseudotõed   nagu „rasv teeb paksuks“, „kolesterool on ohtlik“ ja „kaltsiumilisand teeb luud tugevaks“ ajaloo prügikasti visata. Muidugi pole olemas must-valgeid lahendusi, kuid halvasti imenduvate kehavõõraste isolaatide asemel eelistab organism kindlalt pigem looduslikke kooslusi. Ka kaltsiumipreparaat peaks  paremaks imendumiseks vastama teatud nõuetele. Esiteks peaks kaltsium olema heas vormis (Ca karbonaat seda ei ole), teiseks peaks see olema kombineeritud D3 vitamiiniga ning kolmandaks tuleks tagada, et preparaat või ka menüü sisaldaks ohtralt K2 vitamiini, mis kaltsiumi just sinna eskordib, kus seda vaja on. Vastasel juhul võib suur kaltsiumikogus ladestuda pehmetesse kudedesse või ajju.

Terviseterapeut ja toitumisnõustaja Liis Orav.

Liis-Orav-217x300

 

Liis Orava artikleid saad lugeda ka uuest kogumikust V. Mihkelsoo, N. Vahtramaa “Isetervendamine: kunst ja praktika”, 2016.

Raamatu esikaan. Isetervendamine kunst ja praktika_291x457

Vasta

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>