Keda me toidame?

Meie soolestiku saladus ehk kellega me koos elame

Ikka räägime lapsele, et üks lusikatäis emale, üks isale, üks vanaemale aga peaksime rääkima teaduslikult korrektselt:  üks lusikatäis sulle laps, osa lusikatäiest Bacterioides bakteritele, osa Prevotella nimelistele bakteritele, üks osa teistele mikroorganismidele, kes kõik samuti kõhus toitu ootavad. Alati tasub saata tervitusi bakteritest seltsimeestele, kes aitavad omaltpoolt lapse toitmisele tublisti kaasa. Nad ei ole parasiidid ega näppa midagi meie toidulaualt endale, sest nende tavaline elupaik on kaugemal peensoolest, kus meie toit imendub, vaid  järgnevas jämesooles ja ka pärasooles, kus meie toidu omastamine on peaaegu läbi.  Mida lähemale pärasoolt seda suuremaks bakteriaalne kolonisatsioon kasvab.

Bakteriaalne ülekasv

Kui aga juhtub, et bakterid vallutavad suurte hulkadena ka peensoole, siis peame rääkima bakteriaalsest vohamisest ( ing. k Bacterial overgrowth syndrome (BOS) ). Sel haigusel on sümptoomideks puhitused, kõhuvalud, liigesevalud, soolepõletikud ja toitainete puudus nagu näiteks aneemia jne. Bakteriaalse ülekasvu sündroomi vältimiseks vajame normaalset soolefloorat, mis kaitseks soolt seestpoolt, säilitades madalat Ph taset. Üheks põhjuseks on ka halvasti seeduvad süsivesikud, mis toidavad seal ebasobivaid baktereid ja pärmseeni. Tuttavam neist on kandiida pärmseen, mis hakkab kergel vohama nii soolestikus, suus, naistel ka tupes. See aga omakorda häirib ensüümide tegevust ja takistab veelgi enam süsivesikute seedimist. Tekitades nõiaringi, millest väljasaamine nõuab aega ja kannatust jättes välja menüüst teatud süsivesikud, toetades toitainete imendumist ja soole enda paranemist.

Kaal ja toitainete omastamine

Meie tänane toiduvalik toidab 90% ulatuses meid endid ja 10% ulatuses meie vanimaid koduloomi ehk soolestiku mikrofloorat. Vastutasuks toodavad bakterid meile vajalikke vitamiine, rasvhappeid, ensüüme. Võib öelda, et iga kümnes toidukord on meile bakterite poolt tasuta. Pole vähetähtis millega me oma bakterid toidame. Kas anname neile kiudainerikast tera-, puu- ja köögivilja, seemneid ja pähkleid või nuumame neid rafineeritud suhkru ning nisujahuga.

Uuringud hiirtega on toonud meile teadmise, et saledad hiired väljutavad fekaalidega osa seedimatutest süsivesikutest, paksud kolleegid aga palju vähem. Paksude hiirte soolebakterid korjavad toidust välja viimasegi süsivesiku ja söödavad need rõõmsasti härra või proua hiirele. Loomadel kes peavad elama üle talvise toidupuuduse on see muidugi kasulik omadus ja ellujäämisvõimalused ning soojätkamine tõenäolisem. Samasugust ilmingut märkame ka inimestel, osadele meist korjavad soolebakterid ümber „päästerõnga“, kuigi nad ei söö teistest rohkem, lihtsalt nende soolefloora saab toidust rohkem süsivesikuid kätte. Kuidas see on võimalik? Bakterid suudavad valmistada lahustumatutest kiudainetest erilisi rasvhappeid, mis on organitele hädavajalikud. Kuid ka siin on erinevused, näiteks köögivilju armastavad bakterid valmistavad rasvhappeid meelsamini soolestikule ja maksale pannes neid tõhusamalt tööle. Sellepärast ka banaan tõstab kaalu vähem kui śokolaadibatoon, kuigi mõlemas on samasugune kaloraaź. Taimsed kiudained ärgitavad tööle kogu organismi toitjad – soolestiku.

Vaesem mikrofloora – rohkem terviseprobleeme

Uuringutes on täheldatud, et ülekaaluliste inimeste soolestiku mikrofloora on ühekülgsem ja teatud bakterirühmad on ülekaalus, eriti need kes osalevad süsivesikute ainevahetuses. Sama on täheldatud ka allergilistel ja nahaekseemidega laste puhul. Oleme kaotanud oma eelised ka selles valdkonnas. Kui 90-ndate algul võrreldi Eesti ja Rootsi laste mikrofloorat, siis olid meie lapsed palju mitmekesisema floora kandjad. Mäletate, meil polnud tollal kilesse pakitud leiba ega ka Safeguard seepe. Kümme aastat hiljem tehtud uuringus olid erinevused kadunud, meie laste bakteriaalne mitmekesisus oli asendunud vähem liigirikka keskkonnaga. Võime oletada, et just selliste muutustega on ka meil tõusnud laste allergiate osakaal, laste ja täiskasvanute rasvumine, metaboolse sündroomi ja teiste haiguste esinemissagedus.

Sünnitusviis

Üheks faktoriks on ka sünnitusviis. Tavapärasel sünnitusel saab laps emalt kaasa esiemadelt päritud koosluse, mis kannab endas ka infot tollal esinenud haigustega hakkama saamisel. Keisrilõikega ilmaletulnud lapsed aga saavad esimesed bakterid ema või haiglatöötaja nahalt, mis ei kanna endas samaväärset informatsiooni. Nende laste tervis on oluliselt halvem ja vastupanu infektsioonidele väiksem. Ka Eestis on keisrilõige sünnitusviisina populaarsemaks muutumas, tõus on olnud kakskümmend protsenti. Eriti populaarne on see aga Brasiilias, Hiinas, Ameerikas ja mujal.

Stress

Stress mõjutab ka meie soolestikku tasakaalu. Uuriti ahviemasid, kellele lasti tiinuse ajal stressitekitavat muusikat ja hiljem võrreldi ahvibeebide mikrobiootat. Selgus, et stressis emade lastel oli see vaesem ja ühekülgsem. Astronaute uuriti, et selgust saada kas on erinevusi stressi kestvusel, uuringu tulemusel võib väita, et pole ka vahet kas stress oli lühi- või pikaajaline tagajärjed on võrreldavad. Seega on oluline tegeleda igapäevaselt oma stressi maandamisega ja parim viis selleks liikumine, meditatsioon, jooga jt.

Söögiisu ja küllastustunne

Aastal 2013 avaldati uuring kus leidis kinnitust oletus, et soolebakterid mõjutavad ka meie söögiisu. Mis siis sunnib meid sööma kogu tahvli šokolaadi, alla kugistama viimasegi koogitüki? Leiti, et bakteritel on teoreetiliselt võimalus mõjutada meie meeleolu kui ka küllastustunnet. Kindlasti on neil mõju ka söögiisu küsimuses, nad on ju õppinud kohanema inimeste maailmas, kuna on meiega aegade algusest koos eksisteerinud. Meie isu teatud toidu järele võib sündida meie ajus ja sinna pole kerge pääseda, seal on kaitseks vere-aju barjäär, millest pääseb läbi vaid puhas suhkur ja minaraalained ning kõik närvisüsteemi vahendusainetele sarnanevad ained. Nende seas ka nikotiin, mis tekitab rahuldustpakkuva, ergutava või hoopis rahustava tunde. Bakterid aga on võimelised tootma väikseid aju-verebarjäärist läbipääsevaid aineid nagu türosiin ja trüptofaan. Ajurakkudes muutuvad need ained dopamiiniks ja serotoniiniks. Nagu teame võib serotoniin teha meid õnnelikuks, rahulolevaks ja ka uniseks – tuletage meelde jõulusöömaaega, mille järel oli tahtmine tukastada. Teooria kõlab, siis nii, et bakterid tänavad meid, sest on saanud rikkaliku toidukorra. Meie kogeme heaolutunnet ja see paneb meid ikka ja jälle igatsema teatud toite. Seega ei sõltu küllastustunne mitte ainult toidu koostisest vaid ka vahendusainete tootmisest. Sama põhimõte sobib ka küllastustunde tekkimisel.

Mõnedki uurimused näitavad, et vahendusaineid toodetakse rohkem siis kui sööme toitu, mis sobib paremini meie bakteritele. Teame, et need peavad sisaldama lahutumatuid kiudaineid, mis jõuavad seedimatult jämesoolde, kus nad saavad katta bakteritele pidulaua. Erinevalt meie arusaamadest, pasta ja röstsai nende lemmiktoitude hulka ei kuulu.

Toitumisnõustaja Külli Holsting

P.S. Soolestiku mikrofloora koostise, kasulikkuse, õige koostise rikkumise põhjuste, rikkumise tunnuste ja olukorra parandamise kohta on ulatuslikum ülevaade „Isetervendaja käsiraamatus“ ptk 9 „Rikutud soolestiku mikrofloora ehk düsbakterioos“.

Külli Holsting foto

Külli Holsting

Vasta

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>