Looduslike helimaastike salvestised linnaruumis: milleks?

Looduslike helimaastike salvestised linnaruumis: milleks?

Veidi meie liigi arenguloost. Etioopiast leitud vanima inimliigi jäänused on dateeritud umbes 3 500 000 aasta vanuseks. Homo sapiens kerkis liigina esile samuti Aafrikas umbes 200 000 aastat tagasi. Tänapäevaks on väga paljud meist ratsionaalsusest lähtuvalt koondunud linnakeskkondadesse, kuid siia me oleme rohkem hakanud tulema alles alates 1760ndatest ehk Tööstusrevolutsiooni algusaegadest. Aga kui oluline evolutsiooni seisukohast on see umbes 300 aastat linnakeskkonnas elatud aeg võrreldes 3 500 000 või kasvõi 200 000 aastaga, mil me elasime looduses?

Linnades töötades oleme me õppinud endast palju andma. Tänapäevane töösooritus nõuab ühest küljest detailseid teadmisi, kuid teisest küljest ka teravat tähelepanu nende teadmiste kasutamiseks töiste ülesannete lahendamisel.

Keskkonnapsühholoogidest abielupaar Rachel ja Stephen Kaplan ütlesid 1989. aastal, et pikaaegne tahtliku või suunatud tähelepanu kasutamine viib seda toetavate närvimehhanismide väsimiseni … keskendumisvõime langeb, ärrituvus tõuseb ja tekib võimalus vigadeks-õnnetusteks.

Ärrituvus tuleneb ärevusest kui inimaju poolt tema ja keskkonna vaheliste suhete hindamise emotsionaalsest vastusest: kui täpset ja kiiret sooritust nõudvaid ülesandeid on endiselt palju, kuid selliseks soorituseks vajalik tähelepanuvõime vähenenud, võime tajuda igat väiksematki meie soorituse teele astuvat ootamatut ja samuti tähelepanu nõudvat sündmust kui hädaohtu meie heaolule.

Siinkohal ütlevad Kaplanid järgmist:

Nüüd vibratsioonist ja helist. Nii meie ise kui ka teised olendid oleme loodud nii, et saame keskkonnas liikuda (näiteks Aafrika savannidest linnadesse). Mateeriat meie ümber saame liigutada. Kuid kõik, mis elastses keskkonnas liigutab ja liigub, tekitab vibratsiooni. Kui see vibratsioon jõuab meie kõrva trumminahani, hakkab seegi võnkuma ja üldjuhul tekib teadvuses heliaisting.

Ameeriklasest psühholoog Onken on 1926. aastal öelnud: „Nägemise kaudu astub inimene ilma, kuulmise kaudu astub ilm inimesse.“ Jah, meil on silmas küll umbes 130 000 000 fotoretseptorit, ja seda on palju võrreldes sisekõrva teos oleva 16 000 karvrakuga, kuid meie kuulmismeel on nägemisest tundlikum: kõige valjem kuuldav heli, mis kõrva veel ei vigasta, on 100 000 000 000 000 (sada triljonit) korda suurema intensiivsusega kõige vaiksemast inimese poolt kuuldavast helist. Ehk siis: me näeme enda ette, kuid kuuleme seintest läbi. Psühholoog Avo-Rein Tereping ütles 1988. aastal, et kuna arengulooliselt on kuulmismeel nägemismeelest vanem, siis on kuulmine ka tihedalt seotud emotsioone reguleerivate ajukeskustega, mõjutades emotsioone rohkem kui nägemine. Ehk siis nägemisega ilma astudes me näeme küll puid, aga metsa ei pruugi kohe märgata, kuid kuulmise kaudu ilma endasse lastes tajume kõigepealt metsa kui tervikut.

Emotsioonide mõjutamisest (loodus)heliga. Nüüd võiks öelda, et kuna inimloodud muusikat on nii palju ja see on nii kättesaadav ning linnaruumis elavate inimeste poolt harjumuspäraselt juba kasutuses, siis milleks veel looduslike helimaastike salvestised? Vastan nii: Homo sapiens kerkis liigina esile umbes 200 000 aastat tagasi. Kaasaegse inimese keeleluule sarnanev seni (2016. a.) vanim teadaolev neandertaallase keeleluu on umbes 60 000 aastat vana: selline võimaldas juba keelt liigutada ka nii, et vokaliseeritud häälitsused said esile tulla – arvatavasti keelega tehtud muusikalisi häälitsusi võibki pidada muusika alguseks. 2016. a. seisuga teadaolevalt vanim leitud flööt on umbes 40 000 aastat vana. 200 000 miinus 60 000 võrdub 140 000 aastat – selle aja elasime me oma keskkonnas olevate loodushelide ja neist koosnevate helitaustadega koos, kusjuures neidki me hindasime emotsionaalselt ellujäämise-edenemise kontekstis kahju või kasu raames, millele need helid (või nende füüsilised omadused) siiani vihjavad (Boero, Bottoni, 2008). Meie võimekuse arenedes hakkasime küll ise muusikat looma, kuid vastavate loodushelide kuulmisel refleksina käivituvad emotsionaalsed vastused olid meis juba pikka aega paigas ja jätkuvad koos muusika loomisega, muuhulgas viimast mõjutades.

Küsimus mõtisklemiseks: Kumbasid on rohkem, kas neid, kellele ei meeldi mõni muusikastiil, või neid, kellele ei meeldi mõni rahuliku iseloomuga looduslik helitaust?

Ivar_Vinkel

Ivar Vinkel on looduslike helimaastike salvestaja ning Tallinna Ülikooli Terviseedenduse ja Rehabilitatsiooni Kompetentsikeskuse vibroakustika ekspert.

NB! Laupäeval, 18.11.2017 kell 13.00-16.30 toimub Hotell Euroopa konverentsikeskuses (Paadi 5, Tallinn) RemedyWay ISEtervendamise seminar tervisliku lõunasöögiga.
IVAR VINKELi loeng “Loodushelide toimest inimesele ja kasutamisest linnakeskkonnas“.
Vt lisainfot ja osta pilet (eelmüügist vaid 12,00€) meie e-poest SIIN.

FOTO: Ingrid Peek

Vasta

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>