Me ei saa, meil on lapsed

Olen oma töö tõttu palju rääkinud tervislikust toitumisest ja toidulisandite tarbimisest erinevate lastevanematega ning tihti kuulnud neilt, et ei saa ühte või teist tervislikku toitu kodus teha, sest lapsed ei söö… Kuna mu tütar pidas veebruari lõpus oma sünnipäeva ja sihtgrupp ehk kaheksa 10-aastast neidu (kõige pirtsakam vanus minu meelest) sadas mulle otse sülle, siis otsustasin teha katse. Tõe huvides olgu öeldud, et lauas oli ka mu 6-aastane poeg.

Tegin erinevaid tervislikke ja võib-olla harjumatuid roogasid ning võtsin riski neile seda kõike pakkuda. Tund enne neidude tulekut olin külma higiga kaetud ja kartsin nagu väike laps…. Kriitikat. Ma ei ole kunagi olnud köögis eriline särav täht ja see üritus oli minu jaoks tõeline proovikivi – nagu esimese õhtusöögi valmistamine oma armsamale.

Laua katsin küll lihtsalt, kuid siiski vastavalt etiketile ja enne sööma asumist tegin neidudele väikese ülevaate oma plaanist saada nende tagasisidet kõikide toitude kohta, mis valmistatud oli. Enne veel rääkisime eelroogadest, põhiroogadest ja magustoitudest – milliseid toite reeglina millises osas serveeritakse ja miks.

Menüüs oli: Arbuusi-rukola salat seemnetega; Roheline salat tomatitega; Pearoogade kõrvale oli valikus kinoa, punased läätsed, pruun riis; Pearoa valikud: peedi-porgandi kotletid; lihapallid tomati-basiiliku kastmes ning kana-kookose kaste ja eraldi roana tatrotto.

Magustoiduks enne torti avokaado-banaani-kakao mousse; Hommikusöögiks tuunikalapitsa tatrajahu põhjal ning toortatrajahust ja riisipiimast pannkoogid; Jookideks toortatrakissell, pirni-apelsini smuuti ning arbuusi-banaani smuuti.

Mitte üheski toidus polnud lisatud suhkrut. Tagasiside oli väga hea! Lemmikuteks osutusid tatrotto, peedi-porgandi kotletid; kinoa(!!!), avokaado-moussee ja tatrapannkoogid.

Aga, jah, lapsi kõike proovima saada polnud kõige lihtsam. Neil on pigem iga uue asja vastu mingi hoiak ja nad teevad otsused silmadega, mitte millegi muuga. Me saime aga kokkuleppele, et kui nad on nõus kõike natukenegi proovima (ma soovitasin kõigil võtta enda jaoks uusi toite vaid pool lusikatäit taldrikule), siis on neil ka õigus kõik järele jätta. Seda võimalust kasutati, aga pigem vaid paari-kolme lapse poolt.

Kokkuvõtteks oli lastel hea meel uusi asju proovida ning nad olid ka ise oma toidueelistustest üllatunud. Ma arvan, et me reeglina alahindame oma lapsi söögi teemal… Jah, üks preili teavitas mind, et tema lemmiktoit on popkorn, aga see oli ka 1 kaheksast! 3 kaheksast sõid kõik ära, mis ma teinud olin ja 3 last sõid kõvasti üle poole ning 2 olid sõbrannad – popkorn ja 1 veel.

Küll aga on mul üleskutse kõikidele lapsevanematele! Õpetagem oma lastele lauakombeid – need ei haaku külge ei koolis ega lasteaias. See on üks koht, kus kõik lapsed on oma kodu nägu! Seletagem lastele, et inimestel on erinevad maitsed ja teisi nende maitse pärast ei halvustada, et kui toit ei maitse (on võõras), siis nägusid väänata ei ole sobilik; millises käes käivad nuga ja kahvel, kuidas nad taldrikule pannakse, kui söök on pooleli ja kui söömine lõpetatud; kummal pool käib noa tera …et lusikat söömise lõpetades ei panda laudlina peale jne.

Me aitame oma lapsi neid avatumaks julgustades. Olgem ise neile eeskujuks ja valmistagem neid ette kvaliteetseks iseseisvaks eluks andes neile oskused hakkama saada igas olukorras – ka tundmatutes ning kõrget stiili nõudvates… Nad on seda väärt :)

Jõudu ja jaksu kõikidele lastevanematele!

Artikli autor on Kris Leinatamm, kes juhib SA Leinatamme Fondi ja on 2 lapse ema.

 

 

kris_leinatamm_CYG51Jsl

 

Vasta

Your email address will not be published. Required fields are marked *