Medikamentoosse ravi ohud

Alapeatükk 22.2. Virgo ja Ljudmilla Mihkelsoo käsiraamat-teatmikust “Isetervendaja käsiraamat“.

See on käsiraamatu 1. köide, mis ilmus detsembris 2013.

Medikamentoosse ravi ohud

  • See alapeatükk on koostatud eesmärgiga, et näidata, et ei saa pimesi jääda lootma piiratud võimalustega meditsiini peale, sellel ei ole veel piisavalt teadmisi organismis toimuvate süvaprotsesside kohta. Meditsiin võib samuti eksida. Tuleb endal hakata tõsiselt muretsema oma organismi pärast, hoida tervis korras ja vältida selle häireid.
  • Mitte ükski ravi ega tervenemine ei toimu ilma haige enese osavõtuta. Kahju ainult, et selle teadvustamine toimub mittetervetel inimestel alles peale seda, kui tulemuseta jäänud ravi on tõsiasi. Tervise muredega inimesed hakkavad üha rohkem aru saama, et peale meditsiini on veel midagi, mis ravib ja need on pigem naturaalsed looduslikud vahendid. Miks paljud haiged, kes on pöördunud looduslike vahendite poole, ei saa sageli terveks? Statistika näitab, et nad hakkavad sellega tegelema, kui on juba liiga hilja ja organismis on juba midagi tõsiselt viltu, arstid panevad ju kliiniliselt saadud andmete alusel õige diagnoosi. Peamine põhjus – haiged ise ei tee piisavalt jõupingutusi oma organismi funktsionaalsete võimaluste taastamiseks, ei aktiveeri taastumis- ja iseravimisprotsesse, mis peaks saama arusaadavaks selle raamatu läbilugemise järel. Mõnikord ei anta organismile isegi piisavat vajalikku koormust, ei tehta harjutusi, ei jooda piisavalt vett jne.
  • Meditsiin on traditsiooniliselt arenenud kui õpetus haigustest, ta on uurinud haiguste arenemise mehhanisme, arendanud meetodeid nende äratundmiseks ja raviks. Lõpptulemusena on kujunenud nii, et kõik meditsiini jõupingutused on suunatud juba tekkinud haiguse ravile, kuid kaugeltki mitte tervisliku seisundi säilitamisele, rääkimata selle tugevdamisest(67). Meditsiini peamine tegevusväli on haiged, olgugi, et meditsiini eesmärk peaks olema tervis. Sellist meditsiini paradoksi ei olnud iidses Hiinas, kus arstidele maksti vaid tingimusel, et patsient on terve ja lõpetati maksmine siis, kui patsient jäi haigeks.
  • Kaasaegne meditsiin on saavutanud suurepäraseid tulemusi, eriti konkreetsete haiguste ravimisel, ta on jaotunud kitsalt spetsialiseerunud valdkondadeks, üha enam arste on pühendunud üliväikestele üksikasjadele. Määratakse väga kitsapiiriline teatud organitele või organismisüsteemidele suunatud ravi. Selline ravi võib esile kutsuda häireid või isegi kahjustada teisi organeid või organismisüsteeme. Suunatud ravi korral jätavad haigused alati organismi erinevaid kahjustusi ja mikrovigastusi, mis viivad uute haiguste tekkele. Just nende likvideerimisele on suunatud enamik organismi jõupingutusi haiguse või operatsioonijärgse taastumise perioodil. Vähihaiguste korral rakendatakse kiiritamist või kemoteraapiat, mille tulemusel hävitatakse niigi nõrgaks jäänud immuunsüsteem, häiruvad taastumis- ja iseravimisprotsessid, kõige sagedamini inimene hukkub selle tulemusel.
  • Tuhandeid haigusi ravitakse spetsiaalsete meditsiiniliste preparaatide abil. Paljudel juhtudel need vahendid suruvad alla vaid haiguse sümptomid, kuid ei kõrvalda selle põhjusi. Kuni 90% meditsiinilisi preparaate määratakse ilma mingi põhjenduseta vaid sümptomite allasurumiseks, mis ainult nõrgestab organismi ja ei too endaga kaasa tervenemist ning viib vaid haiguslike protsesside transformeerumisele organismis(64). Haiguse allasurutud sümptomid (sümptomite ülekandumise printsiibi kohaselt) võivad avalduda teises kohas(166). Näiteks, kui kõrvaldada herpese väline avaldumine huule peal, võib selle asemel tekkida hoopis psoriaas(256) jne. Meedikud hindavad oma saavutusi selle järgi, kui hästi on neil õnnestunud võitu saada sümptomitest(309). Mõnikord ei saa ilma sümptome allasurumata toime tulla, see on siis ainuke väljapääs, kuid kõige sagedamini näeb see nii välja, nagu perekondlike probleemide lahendamiseks alkoholi välja kirjutada.
  • Viimaste aastate jooksul on kujunenud üleüldine traditsiooniline hoiak medikamentide suhtes – nad peavad proovima teha organismi tööd tema enda asemel, hoidma haigust kontrolli all selle asemel, et organismi aidata võitluses tekkinud funktsionaalsete häiretega. Arusaadav, et arstidel on raske teistmoodi käituda, kuna haiguste põhjuste kõrvaldamiseks on vähe preparaate. Tuleb pöörduda naturaalsete looduslike vahendite poole, millede koostises on kõik vajalik olemas Taimed ja loomorganismid õppisid juba miljoneid aastaid tagasi iseravimist, välja töötama või tarvitama eduka raviprotsessi kulgemiseks vajalikke aineid. Inimene peab lihtsalt paremini tundma õppima neid aineid enda tervendamiseks. Ajakirjanduses on juba esitatud mitmed juhtumid, kus arst kirjutab patsiendile välja ravimi, kuid selle juures räägib patsiendile, et parem on seda mitte osta ja võtta, parem on tarvitada seda ja seda rahvalikku vahendit, naturaalset preparaati, mingil viisil muuta oma menüüd jne.
  • Meditsiinilises praktikas on kujunenud väljapääsmatu olukord, kus ravimid on kujunenud peaaegu ainsaks ravivahendiks. See on väga mugav igasuguse tervisehäire või valu korral võtta vastavat tabletti, kasutada ametlikult kinnitatud metoodikat, saada kiire tulemus, kõrvaldada haiguse sümptomid (esimeses järjekorras valud), ajutiselt parandada tervist ravimitega jne. Kaasaegsetes teatmikes on kirjeldatud rohkem kui 30000 ravipreparaati, milledest näiteks 90% ei olnud veel 30 aastat tagasi üldse tuntud. Informatsioon nende efektiivsusest on palju põhjalikum, kui informatsioon nende pikaajalise kasutamise ohtlikkuse kohta. On isegi vastutustundlikke avaldusi(66,255,301), et igasugune medikamentoosne keemiline preparaat on organismile ohtlik, eriti neerudele ja maksale. Praegu on teada, et sellised tuntud preparaadid nagu analgiin, dimedrool ja amidopüriin purustavad seljaaju ja verd, paratsetamool avaldab neurotoksilist toimet(301). Eriti ohtlikud on ravimite kahjulikud kõrvaltoimed vanematele inimestele, kuna vananemisprotsessid on soodsaks keskkonnaks haiguste arenemisele. Keskmiselt 70% üle 70-aastastest inimestest võtab korraga 3-4 ravimit.EST_curvkaaned 405x245
  • Apteegi meditsiinilised preparaadid kujutavad endist puhtalt sünteetilisi tooteid, taimset või loomset päritolu tooraine tööstuslikku ümbertöötlemist. Neis pole elavat jõudu, on teistsugune ruumiline struktuur(20), neil puuduvad paljud kaasnevad bioaktiivsed ained, ensüümid, nad suruvad alla organismi loomuliku eneseravimisvõime jne. Nad mõjuvad tervele organismile karmilt, omastuvad halvasti, kutsuvad esile allergilisi reaktsioone, viivad kahjulike niinimetatud kaasnähtuste tekkele. Sünteetilised meditsiinilised preparaadid on organismile võõrad(219) ja kõige sagedamini käsitleb organism neid kui mürke ja õieti teeb, kuna enamik kaasaegseid ravimeid, kui mitte kõik, on iseendast toksilised(66). Näiteks, hiljuti sai teatavaks, et aspiriin, kui teda on organismi kogunenud teatava kontsentratsioonini, toimib toksilise ainena. Enamikel juhtudel tuleb organism nende toksilisusega toime, kuid kui ta on nõrgenenud ja ei oma piisavalt antitoksilisi aineid, siis toksiliste ainete kontsentratsioon organismis kasvab ning toimuvad pöördumatud protsessid. Nagu viimase aja sünteetiliste meditsiiniliste preparaatide uuring on näidanud, osutus iga viies neist otseselt kantserogeenseks.
  • Ligikaudu 12% USA kodanikest vanuses üle 65. aasta võtab nädalas üle 10 mitmesuguse preparaadi(287). See hoiab elu antud etapil kõvasti aega kokku, tuleviku peale ei ole kunagi aega. Medikamentoosne ravi viib inimese eluaegsele sõltuvusele tablettidest, haiguse üleminekule kroonilisse vormi ja kõigi lootuste kadumisele terveneda, rääkimata noorenemisest ja eluea pikendamisest. Medikamentoosne ravi on eriti vajalik haiguste ägenemise korral, kuid pigem on see organismile kiirabiks. Pikaajaline medikamentoosne ravi süvendab patoloogilisi protsesse, viib need üle kroonilisse vormi ja arstid hakkavad rääkima, et haigus on muutunud ravimatuks. Viimasel ajal on saadud tõendeid selle kohta, et mõnikord on medikamentoosne ravi haiguse krooniliseks või isegi ravimatuks muutumise põhjuseks. See toimub sobimatute preparaatide võtmisel, üleminekul ühelt preparaadilt teisele, kõige efektiivsemate otsimisel, mitte optimaalse ravi korral. Näiteks, tuberkuloosi ebaõige medikamentoosse ravi korral läheb tuberkuloosi bakter üle üliresistentsesse vormi, muutub mitte hävitatavaks ja viib surmale. Peale pikaajalist ravimite tarvitamist kahjustub maks, tekib gastriit, ägeneb haavandtõbi, kaob kuulmine, tekivad emaka verejooksud(257).
  • On tõestatud(258), et laialtlevinud allergiliste haigestumiste põhjuseks on ülemäärane antibiootikumide tarvitamine, eriti gripi ja külmetushaiguste puhul, kus nad on üldse kasutud. Eriti tugevalt mõjub antibiootikumide ja üldse kunstlike farmakoloogiliste ravimite kasutamine lastele. Tuhanded lapsed haigestuvad raskesti ravitavatesse või üldse mitte ravitavatesse düsbakterioosi vormidesse(259), aja jooksul tekivad neil haigused astma, ekseemi, psoriaasi, allergia, neurodermatiidi jne kujul. Seejuures mitte kõik ei tea, et paljud antibiootikumid ei tapa otseselt baktereid, vaid peatavad nende paljunemise ja ülejäänu teeb organism immuunsüsteemi abil. Edukaks tervenemiseks on vaja organismil õigesti aidata – kõrvaldada looduslike vahendite abil funktsionaalsed takistused, tõkked jt. Heaks lahenduseks olukorrast väljumiseks on bioaktiivsete, tugevate antibiootiliste, antiviiruslike ja antimikroobsete omadustega taimede ja naturaalsete toitainete kasutamine.
  • Juba mõned aastad tagasi kulutas iga ameeriklane medikamentide ostmiseks samapalju rahalisi vahendeid, kui toidu ostmiseks(48). USA-s hospitaliseeritakse 10% elanikest ravimite kõrvaltoime pärast, haiglates tõuseb mõnikord suremus ravimite ebasoodsa mõju pärast kuni 25%-ni, kasutusele on võetud isegi termin „ravimisurm“(94,260). Päevavalgele tulid juhtumid, kus inimesed, kes kasutasid 10 aasta jooksul kõrgvererõhu ravimeid, surid varem, kui need inimesed, kes üldse neid ravimeid ei saanud. Sealjuures avaldus seaduspärasus: mida rohkem said nad ravimeid, seda varem nad surid. Funktsionaalse meditsiini arstid tegid USA-s kindlaks, et enamik ravimeid määratakse selliste tervise probleemide lahendamiseks, mida palju paremini saaks ravida dieedi, organismi varustamisel biolisanditega, eluviisi muutmisega(287). Mõned onkoloogid hakkasid kemoteraapia asemel vähihaigetele määrama toimelt samaväärset dieetravi(147).
  • Võimsad farmaatsiafirmad loevad kõige efektiivsemateks neid preparaate, mis toovad kõige rohkem tulu. Sellel põhjusel ei paku neile naturaalsed preparaadid mitte mingit huvi. Farmaatsia kompaniid isegi meelitavad kõige tugevamaid lobbiste diskrediteerima naturaalseid ravimeid(94,258). Nad suruvad võimsa reklaamiga alla igasugused katsed kasutada naturaalseid vahendeid, kleepides neile külge silte nagu „ei ole läbi teinud katsetusi“, „väheefektiivne“, „primitiivne“, „liiga aeglane“, „šarlataansus“, „soolapuhumine“ jne.
  • Viimastel aastatel on lisandunud eelpoolloetletud probleemidele veel üks, võib öelda, veelgi raskem probleem – meditsiiniliste preparaatide võltsimine. Patsiendile määritakse vajaliku ravimi asemel pähe võltsing. Rahvusvahelise Farmatseutide Liidu andmeil moodustavad võltsingud 40% kõigist ametlikult müüdavatest ravimitest(260). Ühtedel juhtudel ei sisalda võltsitud ravimid üldse raviaineid, koosnevad tärklisest, kriidist, soodast jne, sisaldavad vähem toimeainet, kui seda on vaja raviefekti saavutamiseks, või sisaldavad originaalse toimeaine asemel võltsitud toimeainet. Selliste võltsingute kasutamine viib tõsiste tagajärgedeni. Võltsitud ravimeid esineb kõige rohkem kallite ravimite hulgas, 40-47% võltsingutest moodustavad antibiootikumid ja valuvaigistid, väga palju on liikvel võltsitud vitamiine ja bioaktiivseid lisandeid(260).
  • Tuleb veel silmas pidada, et kitsa meditsiinilise suunitlusega arstid ja spetsialistid-professionaalid on elavad inimesed oma nõrkuste ja eksiarvamustega. Kuni 70% arstlikest diagnoosidest võivad olla pandud vääralt(301). USA-s iga neljas haiglavoodi on täidetud arsti vea tõttu kannatava patsiendiga(301).
  • Suremuse põhjuste hulgas on arstlikud eksimused kaheksandal kohal. „Tervishoid ei peaks üldse olema mõrtsukate nimekirjas“(309). Selliseid vigu oleks märgatavalt rohkem, kui ei töötaks platseebo efekt (vt, ptk. 11.2.2). On olemas isegi ühe pika staažiga Ameerika arsti ütlemine: „Paljud arstid peavad olema tänulikud oma edu eest platseebo efektile. Kui ei oleks platseebo efekti, siis nende edukus haigete ravimisel võrduks nulliga“(82). Kui paljude inimeste elu oleks võinud päästa, kui haiguse esimesel etapil oleks hakatud inimest ravima naturaalsete preparaatidega, rahvameditsiini vahenditega, ametlikku meditsiini oleks saanud hakata kasutama kohe peale funktsionaalsete häirete kõrvaldamist, organismi tugevdamist, nagu seda juba tehakse USA eesrindlikemates haiglates(157,280).
  • Arstidega tuleb alati arutada ravi otstarbekohasust ühe või teise analüüsi või protseduuri määramist. Patsiendil on alati õigus küsimusi esitada, karta, seada arstlikud otsused kahtluse alla, arutleda alternatiivsete ravi võimaluste üle, sealhulgas ravi naturaalsete looduslike vahenditega. Tuleb mõelda iseseisvalt ja mitte kõhelda leidmaks aega konsulteerimiseks teiste spetsialistidega, koguda täiendavaid materjale arstlike otsuste kinnitamiseks, kuna jutt käib ju enda tervise üle, soovist elada tervena, elada kauem, midagi tähtsat elus ära teha, midagi lõpule viia jne. Võib loota, et nii saab mõnikord vältida saamahimulise arsti „abi“. (Massiteabe vahendites ilmus 2012 aastal informatsioon (www.argumenti.ru, 9. november) selle kohta, et Londoni arst, kirurg-onkoloog Ian Patterson pani valed diagnoosid ja teostas operatsioone, milledele ravi läbi teinud patsientidele ei olnud näidustust. Tema süü läbi jäi 450 naist rindadest ilma). Patsient nõustub raviga alati vabatahtlikult, teda ei saa sundida midagi tingimata tegema.
  • Alati peab olema informeeritud, vahel piisab ka kõige elementaarsemast tasemest. Selleks, et välistada mõttetuid vaidlusi ja arutelusid arstiga võib patsient iseseisvalt end ette valmistada, seda enam, et praegu avaldatakse tervise ja ravimise kohta suures hulgas raamatuid, brošüüre ja ajakirju. Arvata võib, et paljud inimesed on käesolevas raamatus avaldatud informatsiooniga tuttavad, kuid nad on harjunud kasutama meditsiinilisi preparaate. Tervenemine on alati edukas, kui õnnestub pääseda ravile sellise arsti juurde, kes on ise veendunud oma ravimeetodi, määratud ravipreparaadi õigsuses, kellel on kindel kavatsus inimene terveks ravida(309). 
  • Palju haigeid sureb uuringute, mitte haiguse kätte. Meditsiin võib kahju teha vaktsineerimiste ja süstidega, tugevalt kahjustada röntgeniga(301). Arvatakse, et iga arstlik protseduur mingil viisil kahjustab organismi, nõrgestab teda. Just seepärast suunatakse patsiendid peale ravi sanatooriumisse, kuurorti, soovitatakse organismi taastamiseks ja raviga kaasnevatest kõrvaltoimetest vabanemiseks tarvitada ravimtaimi, mett jne. Spetsialistid märgivad, et kõige ohtlikum on organismile esmaste häirete ebaõige medikamentoosne ravi, mis võib viia raskete krooniliste somaatiliste haiguste tekkele. See veelkord rõhutab haiguse algetapil looduslike vahendite kasutamise väärtust nii organismi normaalse funktsioneerimise taastamiseks kui ka haiguse arengu peatamiseks. On kindlaks tehtud, et medikamentoossete vahendite negatiivne toime väheneb, kui samaaegselt sünteetiliste vahenditega kasutada looduslikku päritolu ravipreparaate. Näiteks sünteetilisi vitamiine võetakse koos mahladega või vastavatest ravimtaimedest valmistatud preparaatidega, antibiootikume võetakse koos looduslikke antibiootikume sisaldavatest ravimtaimedest valmistatud preparaatidega jne.
  • Naiivne oleks eeldada, et elanikkonna halb tervislik seisund tervikuna ja täielikult on seotud paljude ravimite mitte kättesaadavusega, nende liialt kõrge hinnaga, samuti ka meditsiini probleemidega. See pole kaugeltki nii. Isegi kui ametlik meditsiin suudaks terveks ravida kõigist haigustest, siis elanikkonna tervis paraneks vaid 15-17% võrra (vt ptk 21.1). Tervis sõltub põhiliselt keskkonna ökoloogilisest seisundist, toitumisest, eluviisist, puhkusest, füsioterapeutiliste protseduuride ja rahvameditsiini kogemuste kasutamisest, vajalike ainete olemasolust ja varudest organismis, aju ja immuunsüsteemi seisundist, sisemiste iseravivate jõudude mobiliseerimisest.
  • Tingimata tuleb regulaarselt käia terviseuuringutel, eriti kui esineb tervisehäireid. Oma tervise eest tuleb võidelda koos meditsiiniga. Paljudel juhtudel ametlik meditsiin aitab organismil taastuda ja ise terveneda. Eriti traumade, luumurdude, organismile ülejõu käivate moodustiste (kasvajad, vähk) kõrvaldamisel, ajutisel funktsioonide asendamisel, asendusteraapias kuni rivist väljalangenud organite ja organismisüsteemide taastumiseni jne. USA-s juba töötavad integratiivse meditsiini kliinikud, kus rahvameditsiini, mida millegipärast arstide poolt nimetatakse alternatiivseks, kasutatakse koos ametliku meditsiiniga. Rohkem kui pool USA elanikkonnast pöördub abi saamiseks alternatiivmeditsiini spetsialistide poole(309).
  • Mida rohkem tervisehäiretega inimesi võtab vastutuse enda tervendamise eest enda peale ja hakkab organismi abistama looduslike vahenditega, püüab organite ja organismisüsteemide funktsioneerimist taastada nende ettevalmistamiseks meditsiinilisele ravimisele, seda vähem patsiente jääb arstidele. Nad saavad patsientidele pühendada rohkem tähelepanu, põhjalikumalt jõuda selgusele haiguse põhjustes ja tulemuslikumalt ravida, kasutades selleks samuti looduslikke vahendeid. See tähendab, et oma organismile abi osutamine taastumiseks ja isetervenemiseks on ka omapäraseks heateoks teiste tervise probleemidega inimeste suhtes.

Autoriõigustega kaitstud, 2013. a lõpus ilmunud V. ja L. Mihkelsoo raamatu “Isetervendaja käsiraamat” esimese köite 22. peatüki alapeatükk. Toimetamata tekst on avaldatud septembris ja oktoobris 2013.a.

 

Virgo Mihkelsoo

Vasta

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>