pH-toitumine – kas uus moeasi?

Nii nagu taim ei kasva vale pH-tasemega mullas, nii on ka inimese tervise pandiks õige pH-tase organismis.

Happerünnakust suus oleme telereklaamide kaudu juba aimu saanud, aga et mingi toit ja tegevus (ka tegevusetus) kogu organismi happeliseks teeb, selle peale me iga päev ei mõtle. Kuid on ju ka suu osa organismist.

Igasugune toitumine mõjutab läbi energia tootmise kudede happe-aluse tasakaalu ehk pH-d. pH-toitumise propageerijate põhisõnum on selline: kui inimese pH organismis on tasakaalus, on ta terve ja õnnelik, sest energia tootmine ja kasutamine organismis on tasakaalus.

Kui organismis võtab võimust happelisuse osakaal, tekitab see mitmesuguseid kaebusi: väsimus, iiveldus, kõrvetised, refluks, peavalud, lihasvalud, kuiv piinav köha, silmade kuivus, sagedased hingamis- ja kuseteede põletikud, ülekaalulisus jne.

Enamgi veel, selle teooria järgi on kõikide haiguste põhjustajaks liiga happeline keskkond organismis ehk ülihappesus, sest see tähendab energiatootmise häiret.

Kudedesse on kuhjunud toiduga saadud ja lõpuni põlemata vesinikku sisaldavad vaheained (rasvhapped, püroviinamarihape, piimhape jne). Happeline seisund vähendab ka võimet omastada paljusid mineraale ja toitaineid, viies hiilivalt haiguste tekkeni.

7,0 on neutraalne pH, sellest suuremad väärtused peegeldavad aluselist keskkonda ja väiksemad happelist.

Organismi kudede ja organite pH-taset reguleerib veri, “voolav kude”, mille ülesanne on dirigeerida ja häälestada teiste kudede pH-d. Eri kudedel on optimaalseks energiatootmiseks vajalik erinev pH. Näiteks luudes on see hästi aluseline (10,5), maos valkude tarbimise järgselt peaks see langema üheni, väga happeliseks. Vale toitumise korral hakkavad luud oma aluselisi mineraale kudedele loovutama ja ise hõrenema.

Happe-aluse tasakaal

pH-toitumise propageerija Helle Kahro selgitab: “Kehategevuse käigus tekib organismis pidevalt happelisi aineid ja keha vabaneb neist neljal viisil: hingamise, higistamise, urineerimise ja soolestiku tühjendamise teel. Kui happelist jääki on liiga palju, ei jõua organism neist kõigist vabaneda ja need hakkavad kuhjuma, põhjustades esialgu kaebusi, mis võivad üle minna haigusteks.

Et toiduga happelisust vähendada, peab sööma aluselisi jääke tekitavaid toiduaineid. Samas juhin tähelepanu ühele ohtlikule ja levinud arusaamale inimeste seas, et tervislik on süüa ainult aluselist jääki andvaid toiduaineid. Hea oleks meeles pidada, et happelist jääki tekitavatest toiduainetest saame väga vajalikke vitamiine, mineraale, ensüüme jm. Probleem on lihtsalt selles, et me tarbime neid liiga palju. Kui ma vaatan, mida poes toidukorvidesse laotakse, siis on seal 95–100% happelist jääki andvad toiduained, aga tervise hoidmiseks võiks olla 30% happelist ja 70% aluselist. 100% aluselisel toidul võib olla kuni kaks nädalat. See on keha võimas puhastumine happelistest jääkidest.”

Rusikareegel on selline, et kõik rohelist värvi aedviljad on aluselisemad ja magusamad toiduained tavaliselt happelisemad. Juurviljade seas on ka happelist jääki jätvaid valikuid, kuid nende söömine on väga vajalik. Teisisõnu: süsivesikud (magusad toiduained) teevad organismi happelisemaks ja hapumad, sisaldades vähem süsivesikuid, on organismile aluselisemad ehk siis kasulikumad (sidrun, rabarber, kirss, greip).

Iga päev tuleks süüa järgmisi aluselisi toiduaineid: aedvilju, enamikku puuvilju, rohelisi köögivilju, marju, herneid, ube, läätsi, pähkleid, mandleid, seemneid jne. Värske taimne ja toores toit aitavad tasakaalustada happelist jääki andvaid toiduaineid.

Üks hea viis organismi aluselisemaks muuta on aluselise vee joomine. Aluselisemaks muudavad vee tõepoolest hapud puuviljad: sidrun, laim, aga ka kurk. Aluselisema reaktsiooniga on samuti taimeteed.

Lisaks toidule muud tegurid

Lisaks toidule-joogile mõjutavad organismi pH-taset ka muud tegurid.

– Esimesel kohal on stress. Pinge all elaval inimesel on instinktiivselt ka suurem vajadus happeliste toitude tarbimiseks, sest happeline keha tahab happelist toitu (maiustused, alkohol, kohv, hamburger).

– Negatiivsed mõtted ja tunded. Pidev muretsemine muudab organismi happeliseks.

– Tähtis on une kvaliteet ja pikkus ning igapäevane piisav puhkus.

– Liikumine vähendab organismi happelisust, iga päev peaks aktiivselt liikuma vähemalt 30 minutit.

– Massaaž ja teised mittemedikamentoossed teraapiad võimaldavad happeliste ainete lõpuni põlemist ja kudede pH normaliseerimist.

– Kiirgus (mobiiltelefon, televiisor, arvuti) ja keskkonna saastatus häirivad keha normaalset energiatootmist, muutes keha happelisemaks.


Dr Riina Raudsik pH-teooriast

Dr Riina Raudsik on inim­organismi happe-aluse tasakaalu temaatikaga tegelnud alates 1972. aastast.

Kuidas te selle teooriani jõudsite?

Ülikoolis õppisin esialgu kehakultuuri teaduskonnas, kus spordimeditsiini õpetas professor Aili Paju. Hiljem arstiteaduskonda üle minnes õppisime biokeemiat veel süvendatult ja seosed varasemast ajast õpituga olid hilisemas elus kerged tulema.

Muidugi panin seda pH-mosaiiki koos keha füsioloogiaga oma peas kokku 13 aastat ja teen seda jätkuvalt ärgates ja magama minnes.

Töötades anestesioloogina ja hiljem kardioloogina, vajasime arusaamist keha ainevahetusest, s.t energeetikast, kontrollisime südameoperatsioonide järgses perioodis ööpäevaringselt inimeste happe-aluse tasakaalu näitajaid, otsustades selle järgi, kuidas ravi reguleerida.

Mil moel on võimalik inimese organismi pH-taset mõõta?

Selleks on Astrupi meetod. Verest saab teada hetke pH-väärtuse, hapniku ja süsihappegaasi osarõhud, leelisreservi ja veel mõned parameetrid. Oluline on nende interpreteerimise oskus. Need on dünaamilised näitajad ja ei püsi hetkegi paigal.

Me hindamegi hetkeolukorda, mistõttu tuleb kohe lisada, et inimestel pole mõtet oma perearstilt neid analüüse sageli paluda, see on mõttetu!

Vaja on hinnata ning jälgida vere ja uriini (võimalusel ka lihaskoe) pH-d ja teisi näitajaid siis, kui haige ainevahetuslikku olukorda peab haiguse või muu raske seisundi tõttu reguleerima arst (kunstlikul hingamisel olev haige, haigustest, traumadest tingitud rasked üldseisundid), mitte inimene ise.

Kas saan õigesti aru, et vähim ja kõige lihtsam viis oma pH-taset normaliseerida on juua aluselist vett?

Jah. See on lihtsaim viis hoida head tervist ja reguleerida ka kehakaalu. Vesi moodustab

70–80% meie sisekeskkonnast. Veeta üle kümne päeva ei ela, toiduta küll.

Aluseline vesi võimaldab happeid neutraliseerida, takistab rasvkoe teket, kivide moodustumist kuseteedes, sapiteedes ja süljenäärmetes, hoiab seedetrakti korras, niisutab limaskesti ja ei lase nahal kortsu minna. Ka vaimne tervis sõltub kehakudede pH-st.

Lisaks tuntud sidruniveele räägitakse aluselisest mineraalveest, korallpulbrist valmistatud veest… Kas on veel mingeid vahendeid vee leelistamiseks?

Eestis on saadaval korallpulber ja nelja soola pulber (karbonaatsoolad), poodides Devini vesi. Neid võib vajadusel tarbida iga päev, ka perioodiliselt.

Aluselise vee tarbimisel võib väga happelise keha puhul esimese reaktsioonina tekkida kõhulahtisus, mida hinnatakse kehas toimuva katastroofina, kuid seda tuleks võtta kui seedetrakti võimet ennast liigsest happelisusest vabastada ja seedetrakt toitainete imendumiseks paremasse olukorda viia. Ka oksendamine on seedetrakti liighappesuse tunnus ja seedetrakti võime end korrastada.

Kas nimetaksite mõned toidud, millest peaks pH-toituja eriti loobuma?

Töödeldud piima- ja lihatooted hapendavad keha tugevasti, samuti valgest jahust küpsetised ja rafineeritud suhkruga liialdamine. Liialdama ei peaks praetud ja keedetud toitudega, mille kõrvale ei sööda salateid, tooreid juurvilju.

Toitumine peab olema selline, et kui tõusete lauast, siis olete täis tegutsemistahet ja energiat, mitte ei soovi minna puhkama raskest tööst, mille korraldasite endale söömisega.

Kui toorest ja taimetoitu üldse ei sööda, siis varem või hiljem haigestutakse.

Mõned inimesed tahavad tõepoolest hoopiski kehakaalu tõsta. Kas neile oleksid mingid eraldi soovitused?

See on suurem probleem kui kehakaalu langetamine, kuid kindlasti ei tohi suurendada kaalu ebatervislikult toitudes, keha happeliseks muutes. Siis tekivad ka probleemid tervisega.

Oluline on parasiitide ja pärm­-seene kontroll, kilpnäärme talitluse hindamine. Arst saab kontrollida D3-vitamiini taset veres, lisaks B12-vitamiini, foolhappe taset, raua omastamise võimet ja mõelda ainevahetust parandavate toidulisandite manustamisele. Eestis on tekkinud terve koolkond tervisliku toitumisega tegelevaid terapeute, kelle poole võib abi saamiseks pöörduda.

Milliste haiguste puhul pH-dieedist kiiresti kasu oleks?

Nagu Helle Kahro hoiatas, ei peaks lülitama happelisi jääke andvaid toiduaineid menüüst täielikult välja. Mitmekülgsus toitumises on kõige alus. Ükskõik kuidas me toitumist ei nimetaks, on keha normaalne energiatootmine tervise alus nii ehk naa.

Ma ei armasta üldse nimetada tervislikku toitumist pH-toitumiseks. Toiduga varustame ju keha energiat sisaldava vesinikuga (süsivesikud, rasvhapped) ja tervislikku toitumist iseloomustab pärast söömist energiatulv, mitte väsimus ja soov puhata. Seepärast ongi oluline elava toidu suurem tarbimine.

Toitumise muutmise abil on meie patsiendid terveks saanud podagrast, kõrgvererõhktõvest, suhkruhaigusest, kilpnäärme alatalitlusest (kui nääre pole välja opereeritud), nahahaigustest, unehäiretest, rasvumisest, ärevusest ja depressioonist. Ja muidugi on neid, kes unustavad, et saavutatud edu ei püsi, kui õige toitumise teelt jälle kõrvale kaldutakse. Tagasi tulevad samad kaebused ja samad haigused, samuti teekond arsti juurde, kes kahjuks tervist anda ei saa.

See artikkel ilmus esmaselt 8.märtsil 2014 delfi.ee-s: link.

Soovitame tutvuda ka „Isetervendaja käsiraamatus“ oleva peatükiga 12 „Organismi sisekeskkonna happesuse tõus(atsidoos)“.  Seal on õpetus, kuidas uriini kaudu saab määrata pH taset testribasid kasutades ja hea ülevaade paljudest abinõudest – oma tegutsemise võimalustest happe-aluselise vahekorra tasakaalu saavutamiseks.

pH-toitumine – kas uus moeasi?” kohta on üks mõte

Vasta

Your email address will not be published. Required fields are marked *

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <strike> <strong>