Tere!

Kirjutan vähist. Kuidas juhuslikud (?) kokkusattumised viisid mind selleni, et sain vajalikul hetkel oma lähedastele nõu anda.

Umbes neli aastat tagasi käisin kursustel, kus juhendaja rääkis ka mitmetest haigustest ning tänapäeva arstiabi „tõhususest”. Ta soovitas Virgo ja Ljudmilla Mihkelsoo raamatut „Toome oma tervise tagasi”. Ostsin selle ja lugesin läbi.

Kusagil poole aasta pärast 2011 a. alguses  hakkasid mu isal uued terviseprobleemid. Vanad asjad olid diabeet, veenilaiendid jalgadel ja podagra (ravimite kõrvalmõju) jne.
Märtsis  tehti talle opp, mis õnnestus. Halva uudisena tuli see, et tal avastati operatsiooni koha  läheduses vähk.
Tal anti kuu aega taastuda ja siis lõigati juba 79 a. vanusel mehel vähk välja. Eelnevalt lubati, et ei hakka toimuma mingit kiiritus- ega keemiaravi.
Kes on tuttav diabeediga, saab aru, mida tähendab kaks järjestikust rasket operatsiooni. Haiglas ja taastusravilas ei jaganud kohalik personal eriti palju eaka suhkruhaige toitumisest ning süstimisest. Ema (endine medõde) kontrolli ja vahelesekkumiseta oleks isa juba tollal surnud.
Enne isa vähioperatsiooni käisin Mihkelsoode juures kodus nõu küsimas. Nad  andsid mulle kirjandust ja hulgaliselt soovitusi. Väga põhjalikult tutvustati mulle tatra ja üldse ravimtaimede omadusi, nende mõju haigustele, ravitoitumist, toitumist keemia- ja kiirgusravi korral. Anti ka algallikate ja nende autorite andmed, kes olid need meetodid avastanud ja kasutusele võtnud. Konsultatsioon kestis tunde ja tunde ning kõike ei jõuaks siin üles loetleda. Ostsin neilt piisavalt tatart, vähi puhul kasutatavaid ravimtaimi ja salvi.

Koostasin isale vägagi range (karmima kui Virgo Mihkelsoo koostatud) tatradieedi. Isa hakkas koju jõudes selle järgi toituma. Lootsin, et ta saab kõik vajaliku tatrast ja vähestest lisaainetest kätte. Pealegi oli ta organism kemoteraapiast ja kiiritusravist nõrgestamata. Vajadusel oleksime dieeti lõdvendanud või üldse järele jätnud.

Peale taastusravilat hakkas kemoteraapia ja kiiritusravi pressing vähiarsti poolt. Koos (isa, ema ja mina) otsustasime sellest keelduda.  Isa haigused ja vanus ei oleks andnud talle eriti palju lootust selle üle elamiseks. Meil oli ju palju tugevam ja samas leebem vahend vähi puhul. Isa hirmutati ravist keeldumise puhul trahvidega! Ta jäi endale kindlaks.

Tatradieediga võttis isa ~1,5 kuuga 10 kg kaalust alla. Enne oli ta selgelt ülekaaluline. Paistetus jalgades kadus (kuigi et pidi päevas vähemalt 2 l vedelikku tarbima), kadus ka podagra. Suhkruhaigus stabiliseerus, süstitava insuliini ühikute hulk vähenes 24-lt 8-ni. Endokrinoloog ei uskunud ja käskis rohkem süstida. Isa kukkus kodus kokku, kiirabi keeldus suhkruhaiget haiglasse viimast. Samal päeval kaotas ta uuesti teadvuse. Siis viis kiirabi ta ära, tuvastati liiga madal suhkrutase veres. Saatsime endokrinoloogi mõttes pikalt ja ema hakkas uuesti vastavalt veresuhkru tasemele doose määrama.
Paari kuu pärast läks isa pehmemale tatratoitumisele. Sujuvalt mitmekesistasime menüüd. Nüüd, kolm aastat hiljem, on tatar jäänud siiski üheks põhiliseks toiduaineks isa menüüs.
Aasta hiljem peale vähikontrolli surus isa opereerinud ja ähvardanud arst isal kätt ja nimetas teda „vintskeks vanameheks”. Uut vähki ei olnud ja pole siiani.
Vahemärkusena lisan, et Virgo ja Ljudmilla Mihkelsoo ei käskinud isal loobuda keemiast ega kiiritusest. See oli isa valik ning soovitajaks olin mina ja ema. Ema on endise medõena piisavalt palju näinud vähihaigete kannatusi ja kiirendatud surma klassikalise intensiivse ravi puhul.

2011 a lõpus avastati ka emal vähk. Ta oli tollal samuti 79 aastane. Tehti kerge operatsioon. Eelnevalt lubati, et keemiat ega kiiritust ei tule. Peale operatsiooni algas ikkagi pressing. Ema keeldus. Ta läbis sama tatradieedi mis isagi. Seni pole õnneks vähiraasugi leitud.
Eelviimasel vähikontrollil tehti biopsia. Ema läks koju. Järgmisel päeval oleks ta äärepealt verejooksu tõttu (proovitüki võtmise kohast) verest tühjaks jooksnud. Kiirabiosakond päästis ta. Samas majas töötav uuringu teinud arst keeldus teda vaatama tulemast kuigi kiirabi kutsus teda.
Nüüd käib ema vahetevahel kontrollis kuid endast tükke võtta ta ei lase.

Kokkuvõtteks ütleksin ma, mida ma ise sellest kõigest arvan:

1. Klassikalise meditsiini seisukohalt võivad mu isa ja ema olla õnneseened, kelle vähk lõigati välja ja siirdeid ei olnud ning pole seni tekkinud.
   Sel juhul oleks keemia- ja kiiritusravi nende tervise laastanud. Kõrvalnähuks oleks tõenäoliselt olnud uus vähk. Kui nad oleks ravi üle elanud.
2. Tatra raviomadused ning range dieet viisid selleni, et allesjäänud vähialged (kui nad üldse olid) kadusid ja organismile tehti omalaadne taaskäivitus.
   Samaaegselt nii isa kui ema dieedile proovisin ka ise ranget tatradieeti lühemaaegselt kui nemad. Ilmnesid  absoluutsele nälgimisele sarnased nähud (alguses atsidoos, kaalulangus alates paarist nädalast, tajude märkimisväärne teravnemine, väikeste põletike täielik kadumine, külmatunde kadumine jne). Keha hakkab sellise ravitoitumise puhul ennast intensiivselt taaslooma olemasolevatest kudedest (esmalt haigetest ning vanadest rakkudest). Tatradieedi puhul saadakse kogu kudede (ka vähi) üleshituseks vajalik valk tatrast ja kehast endast. Selleks, et vähk saaks kasvada, peab ta saama uut ehitusmaterjali. Tatar aga oma eriliste omadustega (ja ka organism ise!)  hävitab vähi sisemiselt.
3. Haigusega ei võidelda, ei peeta sõda. Sõjas on kõik kaotajad. Haiguseid saadakse, nendest saadakse lahti või elatakse nendega. Haiguste abil surrakse.
   Vähk on nagu teisedki haigused. 100% tervenemise või suremise garantiid ei saa keegi anda.
   Vähi kui haigusega (ka surmaga) saab tark ja järjekindel inimene teha omalaadse lepingu. Võib tõmmata teda alt nagu muinasjuttudes surma. Haigusest on võimalik lahti saada ja surma saab ainult edasi lükata.
4. Inimesed, kellele ei meeldi tatar, peaksid proovima teisi ravivaid toitaineid ning spetsialistide jälgimise all absoluutset nälgimist.
5. Haigustest on võimalik lahti saada ka erinevate vaimsete tehnikate abil. Parim on siduda ravitoitumine nendega. Vaimust jõuab nagunii toitumiseni ja toitumisest peani.

Tervitades, Toomas Tartust.
Kiri saadetud 03.09.2014.

P.S! Raamat “Toome oma tervise tagasi” on läbimüüdud! Vaata uut, oluliselt laiendatud ja täiendatud “Isetervendaja käsiraamat“